Imelik on alustada blogimist kirjutades
sellest, miks blogi ei asenda vestlust. Viimane on aga väga tõsi.
Tõeline vestlus on mitmepoolne, kõik vestluses osalevad annavad oma
panuse ja arenevad vestluse käigus. Seda arengut on võimalik
vestlejate vahel ruumis tunnetada, sest info hakkab voogama ka sõnade
vahel. Vestlus on seega samal lainel ja sagedusel resoneeruvate
inimeste ühine looming.
Vestluse olemuse võttis kokku Maurice
Merleau-Ponty raamatus „Nähtav ja nähtamatu“ nii uskumatult
hästi, et olen juba mitmeid päevi selle peale mõelnud. Pole ju
raske arvata, et selle tulemusena siin vestlusest kirjutan ka.
Merleau-Ponty ütleb:
„Tõeline vestlus avab mulle
ligipääsu mõtetele, mida ma ise enne ei teadnud, milleks ma
võimeline polnud, ja mõnikord ma tunnen, et mulle järgnetakse
teel, mida ma isegi ei tunne ning mida minu enese kõne, mida teine
ärgitab, minu enda jaoks rajab.“
Kes on sellist vestlust kogenud, jääb
neid olukordi uuesti otsima.
Selliste vestluste eest tänan 2012.
aasta viimasel päeval oma sõpru ja lähedasi, et meil on koos olnud
võimalik areneda! Mida muud huvitavamat ja toredamat
soovida ka teile kui ikka inspiratsiooni andvaid mõttekäike ja julgust
ideid mitte lõpetatuks lugeda. Sest, kus õigupoolest on mõtte lõpp?!
Selle blogi mõte ei ole niisiis
asendada vestlust, mis oleks kõike eeltoodut arvestades ka võimatu. Blogi ülesanne on vestlustest innustust saanud
mõtted talletada ja jagada.
Tänase postitusel on lisaks veel üks
tagamõte: kui oled mõelnud millegi peale piisavalt kaua ja juba
otsustanud, et ühel päeval tuleb see ette võtta, siis ära ütle,
et 1. jaanuaril hakkan sellega pihta. Hakka sellega pihta juba 31.
detsembril!
Tänud sõbrale, kes, enese teadmata,
ühe meie vestluse käigus aitas mul lõpuni mõelda mõtet
blogimisest.
Head uut!
