Mina ise vastutan

Me õpime ja areneme pidevalt, et hoida ennast konkurentsis, haritud ja targana. Kõik on üldselt nõus, et füüsiline tervis on samamoodi väärtuslik. Eks seda juhtu paljude oluliste asjadega, et niikaua kui nad meil olemas on, ei oska me neid hoida ega hinnata. Tarkusest pole palju kasu kui füüsis vastu ei pea. Terves kehas, terve vaim.

Teadmised ja vaimsus on inimese sisu, keha aga tempel, kodu. Selles maailmas teineteiseta nad ei tööta ega ole täielikud. Kelle vastutus on hoida minu keha tervena?

Füsioteraapia on üks ülimalt kasulik teraapia, mille tulemused ei tule kiirelt, aga seda püsivamad need on. Lisaks vajab see inimese otsust oma füüsilise keha parandamisse panustada ning ilmselt ka valmisolekut aru saada, kes tegelikult vastutab tervise eest. Niikaua kui arvatakse, et arst ravib ja terapeut teeb minu eest tervisesporti, ei ole palju mõtet füsioteraapiast oodata.

Minu kehal on oma iseärasused, vigurid, vaevad ja hoiakud, seega on ka loogiline, et minu hädadele ei saa leevendust tuua täpselt samad harjutused ja kombinatsioonid, mis kellelegi teisele. Füsioterapeut arvestas treeningkava koostades minu keha erisustega ja kohandas jõu- ning painduvusharjutused minu vajadustele sobivaks. Seejuures sain teada, miks üks või teine asi just niiviisi peaks sooritatud olema, et minu kehal sellest kõige enam kasu oleks. Iga liigutus treeningkavas sai minu jaoks uue tähenduse ning nii mõnigi tavaline harjutus muutus ebasümmeetriliseks, näiteks, et ma ei soorita harjutust mõlema kehapoolega samamoodi.

Käisin füsioteraapia seanssidel tervelt aasta tagasi. Aga motivatsioon, mis see mulle andis, kestab siiani, seda tõestab kasvõi see fakt, et ma tahtsin sellest nüüd aasta hiljem kirjutada. See motivatsioon aitab mul oma koduseid võimlemistunde endiselt tõsiselt võtta ning sellesse panustada. See motivatsioon aitab mul üle saada laiskusest ja sellest, et tegematajätmisel ei ole vaja kellelegi aru anda. Aga seda motivatsiooni toidab veel üks tähtis element – otsus ja arusaamine, et mina ise vastutan oma keha ja heaolu eest. Igaühel tempel vajab hoolt ja igaüks on ise oma templi hooldaja.

Leidke üles see, mis teid motiveerib regulaarselt tervisesporti tegema. Motivatsiooni toitjaks võib olla palju tegureid: soov saada lahti mingist vaevusest või olla ilusam, hirm keha vananemise või tulevaste võimalike vaevuste ees, aga miks mitte ka teadmine, et teed midagi enda jaoks ja enda pärast ning rahulolu, et pole jätnud ennast hooletusse.

Headusest

Kogesin hiljuti headust. Sellest tekkinud emotsiooni valguses tõdesin, et headust ja hoolivust võik meie ümber rohkem olla. Mis ma arvame headusest tulenevat, ei pruugi seda oma olemusest tegelikult olla. Kas me pole liiga tihti omakasu peal väljas?

Headus on universaalne. Kõik võivad olla head ja hea võib olla kõigi vastu. Pole vahet, kas räägitakse ja mõistetakse sama keelt, või millises inforuumis elatakse. Haridus, positsioon, rahvus, oskused, majanduslik olukord ega muud muidu konkurentsis olulised näitajad ei ole tähtsad kui ollakse ja tahetakse olla hea. Headus on selles mõttes reaalsuse ülene, sest see ei sõltu välisest keskkonnast, vaid pigem pärineb inimese seest, tema olemusest. Võibolla koguni tema karmast. Ja teine pool tunneb headuse ära.

Kogesin headust haiglas ravil viibides. Söögitädi toob mulle toidu, mis mulle absoluutselt ei maitse, aga tema heasoovlikkus seejuures on tunda. Pealegi pole tema seda toitu valinud. Sama tädi näitab tähelepanelikkust ja hoolivust tuues mulle omal algatusel öösel sooja teed soovides mu köha leevendada. Valveõde muretseb mu pärast ja pakub lahendusi ilma, et ma peaks ta poole kurtmisega pöörduma. Võib ka arvata, et küllap need on õpitud oskused ja meditsiinipersonali töö osa. Kõike seda on küll võimalik teha kohusetundest aga teinekord tunned, et headus ja hoolivus on inimese tegelikud omadused. Võib ka olla, et alguses õpitud omadused on ajapikku saanud pärisomaks ja ei sõltu enam omandatud ametist. Inimese omadused ei ole üldiselt sisse-välja lülitatavad. Hoolivad ja tähelepanelikud õed ja meditsiinitöötajad on selgelt oma kutsumuse järgi elukutse valinud ja nad teevad seda tööd hingega.

Ma soovin, et Eestis oleks rohkem headust edasi kandvaid inimesi. On väga inimlik oodata ja soovida endale ja oma lähedastele head ja paremat, kasutoovat. Otsigem aga olukordades lahendusi nõnda, et võitjaks osutuvad mitmed osapooled, ka võõraste inimestega kokku puutudes. See pole lihtne, aga annab võimaluse olla loov ja rakendada mittetüüpilisi lahendusi ehk olla innovatiivne. Selles pidavat eestlased ju osavad olema.

Teiseks soovin, et Eestisse jääks alles toredad ja hoolivad arstid ja õed. Pole minu kompetentsis öelda, mida tuleks selleks teha, aga kodanikuna on mul ja paljudel teatud ootused riigis toimivatele süsteemidele. Tahan, et mind ja ilmselt ka paljusid teisi aidanud arste, õdesid, füsioterapeute ja ka söögitädisid koheldakse ja tunnustatakse vääriliselt. Kardan, et oskame nende tööd hinnata alles siis kui ise oleme abivajaja olukorras olnud.

Aeglus kui tarkuse allikas

Kiirus on nüüdisaja elu mõõdupuu. Sul on võimalik olla parem selles, mis sa teed, siis, kui teed sedasama asja kiiremini.

Kas inimesi hinnatakse selle järgi kui kiire tal on? Mida rohkem ringi rabeled, seda tegusam, targem, tublim ja parem oled.

Mida hõivatumad me oleme, seda tähtsamad me näime iseendale – ja kujutame ette, et ka teistele. (W. Muller)

Kes sa siis oled kui sul ei ole kiire? Siis sa oled a e g l a n e. Stereotüüpselt seega kohmakas, saamatu, pikaldane, suutmatu. Aga tänapäeval ka väheefektiivne ja madala produktiivsusega. Täiesti kindel, et sellisena keegi ennast näha ei taha.

Hindame aga vahelduseks produktiivsuse ümber ja vaatame seda kui inimese sisemist tootlikkust ehk võimet seesmiselt kasvada, iseennast paremini mõista ja tajuda, oma eesmärki leida, maailmast sügavamalt aru saada ning iseendaga ja loodusega kooskõla leida. Skaala muutub olululiselt rahulikumaks, väline kiirustamine segavaks.

Aeglaselt kulgedes saame endale rohkem tähelepanu anda. Mitte otseses mõttes aeglaselt teosammul liikudes, pigem mitte liiga palju ette võttes ja võimaldades pause tegevuste ning sündmuste vahel. Pausi muusikas ei peeta naeruväärseks, seda pigem tunnustatakse kui tähtsat elementi ilma milleta muusikat nagu ei olekski. Vaikus on muusikasse sisse kirjutatud. Liikumist ei saa samamoodi eksisteerida kui ei esine seisu-olekut. Selleks, et liikuda, peame aeg ajalt seisatama nagu selleks, et muusikas ennast väljendada peame aeg ajalt viisi katkestama.

Pausi mõte on, et anda võimalust tunnetada ning mõtestada emotsioone, kogemusi ja tarkust, mida hetked endas sisaldavad. Tark ju ei torma.

Ja niimoodi aeglaselt oled ja kulged. Mõtiskledes, kaaludes, võibolla ka üldse mitte midagi mõeldes ega kaaludes, lihtsalt niisama. Kulged selles mõttes, et elad praeguses hetkes (olevikus) ja ei peagi tingimata füüsiliselt (tulevikus) kuhugi kohale jõudma.

Aeglus väärtusena on ehk alahinnatud. Aeglus on inimese tegeliku resursi - aja- kasutamine selleks, et olla põhjalik, tähelepanelik, mõtlik ja tundlik. Me oleme sotsiaalsete ootuste tulemusena sunnitud pidevalt tegevuses olema, et vastata ettekujutusele aktiivsest ja edukast inimesest. Inimene pole aga igiliikur ega masin. Meil on õigus võtta endale jõudeaega, olla niisama. Võtta aega viljakaks mittemidagitegemiseks nagu Fred Jüssi on seda tabavalt nimetanud.

Üks mu lähedane inimene ükskord ütles, et me teeme palju asju tegelikult sellepärast, et meil on hirm. Kiirustame, sest kardame hiljaks jääda või kardame millestki maha jääda (progressist). Tahame palju kogeda, kõiki võimalusi kasutada, mis ette tulevad, aga ei taha valida, ei taha eelistada ühte tegevust või sündmust teisele. Siin on kiirustamine lahendus meie soovile mitte valida, mida teha, sest plaan on teha kõike. Tulemuseks on läbipõlemine, sest ei teata, miks seda kõike on tehtud ja kellele. Illusiooni killud.

Proovi olla vahelduseks immuune „sunni suhtes pidevalt tegevuses olla“ ja idee suhtes, et parem „oled sa ainult veel siis, kui teed sedasama asja kiiremini“! (Robert Macfarlane järelsõnas raamatule „Aegluse avastamine“).¹

Lõpetuseks soovin lõbusalt ja huumoriga: Jäta endale aega, enne kui vea teed!¹

Postitus on inspireeritud tõdemusest, et selle aasta alguses tööle naastes, selgus, et rõhutatud areng ja edasiliikumine ning oht kogu progressist maha jääda, mis toimub ettevõttes ja selles valdkonnas, on olnud illusioon. Ümberringi küll joostakse, aga ilmselt ringiratast.

Teine allikas on juba kauem kui aasta tagasi loetud Sten Nadolny „Aegluse avastamine“. See on Briti maadeuurija John Franklini elulooraamat, kus autor on omistanud Franklinile pseudo-omaduse – aegluse.
¹Sten Nadolny „Aegluse avastamine“