Headus on universaalne. Kõik võivad
olla head ja hea võib olla kõigi vastu. Pole vahet, kas räägitakse
ja mõistetakse sama keelt, või millises inforuumis elatakse.
Haridus, positsioon, rahvus, oskused, majanduslik olukord ega muud
muidu konkurentsis olulised näitajad ei ole tähtsad kui ollakse ja
tahetakse olla hea. Headus on selles mõttes reaalsuse ülene, sest
see ei sõltu välisest keskkonnast, vaid pigem pärineb inimese
seest, tema olemusest. Võibolla koguni tema karmast. Ja teine pool
tunneb headuse ära.
Kogesin headust haiglas ravil viibides.
Söögitädi toob mulle toidu, mis mulle absoluutselt ei maitse, aga
tema heasoovlikkus seejuures on tunda. Pealegi pole tema seda toitu
valinud. Sama tädi näitab tähelepanelikkust ja hoolivust tuues
mulle omal algatusel öösel sooja teed soovides mu köha leevendada.
Valveõde muretseb mu pärast ja pakub lahendusi ilma, et ma peaks ta
poole kurtmisega pöörduma. Võib ka arvata, et küllap need on
õpitud oskused ja meditsiinipersonali töö osa. Kõike seda on küll
võimalik teha kohusetundest aga teinekord tunned, et headus ja
hoolivus on inimese tegelikud omadused. Võib ka olla, et alguses
õpitud omadused on ajapikku saanud pärisomaks ja ei sõltu enam
omandatud ametist. Inimese omadused ei ole üldiselt sisse-välja
lülitatavad. Hoolivad ja tähelepanelikud õed ja meditsiinitöötajad
on selgelt oma kutsumuse järgi elukutse valinud ja nad teevad seda
tööd hingega.
Ma soovin, et Eestis oleks rohkem
headust edasi kandvaid inimesi. On väga inimlik oodata ja soovida
endale ja oma lähedastele head ja paremat, kasutoovat. Otsigem aga
olukordades lahendusi nõnda, et võitjaks osutuvad mitmed osapooled,
ka võõraste inimestega kokku puutudes. See pole lihtne, aga annab
võimaluse olla loov ja rakendada mittetüüpilisi lahendusi ehk olla
innovatiivne. Selles pidavat eestlased ju osavad olema.
Teiseks soovin, et Eestisse jääks
alles toredad ja hoolivad arstid ja õed. Pole minu kompetentsis
öelda, mida tuleks selleks teha, aga kodanikuna on mul ja paljudel
teatud ootused riigis toimivatele süsteemidele. Tahan, et mind ja
ilmselt ka paljusid teisi aidanud arste, õdesid, füsioterapeute ja
ka söögitädisid koheldakse ja tunnustatakse vääriliselt. Kardan,
et oskame nende tööd hinnata alles siis kui ise oleme abivajaja
olukorras olnud.
