Aeglus kui tarkuse allikas

Kiirus on nüüdisaja elu mõõdupuu. Sul on võimalik olla parem selles, mis sa teed, siis, kui teed sedasama asja kiiremini.

Kas inimesi hinnatakse selle järgi kui kiire tal on? Mida rohkem ringi rabeled, seda tegusam, targem, tublim ja parem oled.

Mida hõivatumad me oleme, seda tähtsamad me näime iseendale – ja kujutame ette, et ka teistele. (W. Muller)

Kes sa siis oled kui sul ei ole kiire? Siis sa oled a e g l a n e. Stereotüüpselt seega kohmakas, saamatu, pikaldane, suutmatu. Aga tänapäeval ka väheefektiivne ja madala produktiivsusega. Täiesti kindel, et sellisena keegi ennast näha ei taha.

Hindame aga vahelduseks produktiivsuse ümber ja vaatame seda kui inimese sisemist tootlikkust ehk võimet seesmiselt kasvada, iseennast paremini mõista ja tajuda, oma eesmärki leida, maailmast sügavamalt aru saada ning iseendaga ja loodusega kooskõla leida. Skaala muutub olululiselt rahulikumaks, väline kiirustamine segavaks.

Aeglaselt kulgedes saame endale rohkem tähelepanu anda. Mitte otseses mõttes aeglaselt teosammul liikudes, pigem mitte liiga palju ette võttes ja võimaldades pause tegevuste ning sündmuste vahel. Pausi muusikas ei peeta naeruväärseks, seda pigem tunnustatakse kui tähtsat elementi ilma milleta muusikat nagu ei olekski. Vaikus on muusikasse sisse kirjutatud. Liikumist ei saa samamoodi eksisteerida kui ei esine seisu-olekut. Selleks, et liikuda, peame aeg ajalt seisatama nagu selleks, et muusikas ennast väljendada peame aeg ajalt viisi katkestama.

Pausi mõte on, et anda võimalust tunnetada ning mõtestada emotsioone, kogemusi ja tarkust, mida hetked endas sisaldavad. Tark ju ei torma.

Ja niimoodi aeglaselt oled ja kulged. Mõtiskledes, kaaludes, võibolla ka üldse mitte midagi mõeldes ega kaaludes, lihtsalt niisama. Kulged selles mõttes, et elad praeguses hetkes (olevikus) ja ei peagi tingimata füüsiliselt (tulevikus) kuhugi kohale jõudma.

Aeglus väärtusena on ehk alahinnatud. Aeglus on inimese tegeliku resursi - aja- kasutamine selleks, et olla põhjalik, tähelepanelik, mõtlik ja tundlik. Me oleme sotsiaalsete ootuste tulemusena sunnitud pidevalt tegevuses olema, et vastata ettekujutusele aktiivsest ja edukast inimesest. Inimene pole aga igiliikur ega masin. Meil on õigus võtta endale jõudeaega, olla niisama. Võtta aega viljakaks mittemidagitegemiseks nagu Fred Jüssi on seda tabavalt nimetanud.

Üks mu lähedane inimene ükskord ütles, et me teeme palju asju tegelikult sellepärast, et meil on hirm. Kiirustame, sest kardame hiljaks jääda või kardame millestki maha jääda (progressist). Tahame palju kogeda, kõiki võimalusi kasutada, mis ette tulevad, aga ei taha valida, ei taha eelistada ühte tegevust või sündmust teisele. Siin on kiirustamine lahendus meie soovile mitte valida, mida teha, sest plaan on teha kõike. Tulemuseks on läbipõlemine, sest ei teata, miks seda kõike on tehtud ja kellele. Illusiooni killud.

Proovi olla vahelduseks immuune „sunni suhtes pidevalt tegevuses olla“ ja idee suhtes, et parem „oled sa ainult veel siis, kui teed sedasama asja kiiremini“! (Robert Macfarlane järelsõnas raamatule „Aegluse avastamine“).¹

Lõpetuseks soovin lõbusalt ja huumoriga: Jäta endale aega, enne kui vea teed!¹

Postitus on inspireeritud tõdemusest, et selle aasta alguses tööle naastes, selgus, et rõhutatud areng ja edasiliikumine ning oht kogu progressist maha jääda, mis toimub ettevõttes ja selles valdkonnas, on olnud illusioon. Ümberringi küll joostakse, aga ilmselt ringiratast.

Teine allikas on juba kauem kui aasta tagasi loetud Sten Nadolny „Aegluse avastamine“. See on Briti maadeuurija John Franklini elulooraamat, kus autor on omistanud Franklinile pseudo-omaduse – aegluse.
¹Sten Nadolny „Aegluse avastamine“